Me võime kellestki puudust tunda, tunda nostalgiat kõige suhtes, mida kogesime koos armastatud inimesega, võime soovida, et need mälestused korduksid, muutume uuesti emotsionaalseks või esitame endale jätkuvalt rea küsimusi: miks see lõppes? Kas see oleks võinud minna teisiti? Mis oleks juhtunud, kui..? Kuid see nostalgia ei tähenda tingimata, et me tahame, et kõnealune inimene tuleks uuesti meie juurde tagasi.
Kellestki võib olla raske puudust tunda mõnikord võib selle tundega kaasneda ka valus piin, sest nostalgia palju sellest, mis meieni sellel vaimsel teekonnal minevikku tagasi tuleb . Siiski on põhjus, miks see kõik on läbi ja distantsi hoidmine aitab vältida kiusatust tagasi pöörduda, sest sisimas me ei taha seda tegelikult teha.
Me võime igatseda inimest või lugu, mis meil oli, see muudab mälestuse tähendust suuresti. Mõnikord me ei taha, et inimene meie juurde tagasi tuleks, vaid et ajalugu korduks ja see ei tohi juhtuda sama inimesega. Lugu ja kogetud aistinguid saab osaliselt korrata ehk seekord uue reisikaaslasega .
On inimesi, kes ilmuvad meie ellu piiratud aja jooksul, nad annavad meile positiivseid ja negatiivseid asju ning sellega lõpeb tee, mida nendega jagasime. Kui me kellestki puudust tunneme, on hea meeles pidada, et lool on kaks poolt ja meie oma jääb sinna ka edaspidi ja just tänu sellele saame jätkuvalt nautida nende hetkede magusat maitset, mis selle eriliseks teevad.
Me ei saa kunagi tagasi neid, kes on läinud, isegi kui nad tagasi tulevad
Siin muutub oluliseks erinevus tunnetamise vahel puudus inimesest või mälestustest. Kui lood lõppevad, pole midagi teha ja isegi kui tahame kõike sama inimesega korrata, pole see kunagi sama . Inimesed küpsevad, kasvavad, arenevad ja seepärast ei lähe me kunagi samasse punkti tagasi.
Alustamine kellegagi, keda me juba tunneme, kellega meil on juba ühine minevik, või kellegagi, kellega püüame korrata mõnel teisel perioodil juba kogetud hetki, tähendab see, et alustame teisest punktist, mistõttu me ei pruugi elada ega tunda samu asju nagu kunagi varem.
I mälestusi mis oleme kogunud, jätkem need sinnapaika. Nautigem head maitset, mis nad meile jätsid Laskem neil end taas tunda anda, kui suleme silmad, täitkem oma silmad pisaratega kohati, kui arvame, et neid hetki enam pole, kuid tundkem rõõmu nende üle elamise üle ja sellepärast, et mingil moel hoiame neid jätkuvalt enda sees.
Me oleme igaühe oma mälestused ja seepärast peame neid sel viisil kogema. Kui me kellestki puudust tunneme, elagem seda nii. Aga kui nad meile naastes haiget teevad, siis jätkem nad sinnapaika, ärgem teesklegem, et mäletame ega sunni peale midagi, mida enam pole. Võib-olla tunneme kellestki puudust, kuid ei taha, et ta tagasi tuleks.
Kellegi igatsemine tähendab meie hetkede täitmist mälestustega
Sest puudu on see olemine täis mälestusi Lugude seikluste hetked on täis elu, aga ka möödunud elu . Ei oleks hea paigal seista. Meil on minevikuasjad, millest igatseme, kuid meil on veel palju muud ees, et jätkata oma mälestuste täitmist.
Teeme peatuse ja liigume edasi, kui see oli meie otsus peale nostalgia. Lõpetagem täis olemine minevik ja avame oma silmad sellele, mis meid ees ootab. Mineviku inimesed jäävad meie mälestustesse ja emotsioonidesse, kuid inimesed, kes ootavad, et meiega koos kõndima hakkaksid, ei jõua ära oodata, millal me käed avame.
Julgeks olemine tähendab ka usu taastamist ja igatsemist ent julge uute inimestega anda teistele võimalus täita lüngad, mida me nüüd kellegi puudumise tõttu tunneme. Aga eelkõige leida inimesi, kes täidavad meid ja kes annavad meile jätkuvalt uusi asju, mis ei kustuta meie mälu, vaid annavad võimaluse luua uusi lugusid.
