Võib-olla kuulute ka teie sellesse haruldaste, kangekaelsete ja vanamoodsate inimeste kategooriasse, kes ei tea, kuidas alla anda. Isegi kui keha on valus ja armid hakkavad mõistust painama, ei viska see kunagi rätikusse . See ei lase meil unistustest loobuda, sest isegi kui see lahtiütlemine see võib olla teatraalne tegevus, mis meid neist eemale tõmbaks.
Kindlasti räägime visadusest või hinge laiskuse vastandist. Vastand defetismile, mida ühiskond ise oma müüride ja kindlustustega meile sageli soovitab.
Soren kui meid ümbritsev keskkond sisendab vaid meeleheidet, on võimalik vaid üks vastumürk: lootus. Lootus, tänu millele saab visaduse mootor tööle.
Olen üks neist inimestest, kes teavad, mida nad tahavad ja mida mitte. Nendest, kes ei tea, kuidas alla anda, kes mõistavad, et asjad ei kuku taevast ja mõnikord isegi siis, kui tunneme mahajäetud kõigest ja kõigist jääb üle vaid üks võimalus: jätkata edasiliikumist.
Tänapäeval, maailmale avaldatava tugeva majandusliku ja sotsiaalse kaalu tõttu, on tavaline, et laseme end defitsiinist kõrvale juhtida. Töö kaotamine, projektis ebaõnnestumine või ootuste horisondi mahajätmine stabiilse partneri ja ühise eluplaaniga tähendab meie põhitsemendi ja ka identiteedi täielikku kokkuvarisemist.
See on arusaadav. Siiski kui lüüasaamine on meid kukkuma pannud, peame oma unistuste nimel uuesti üles tõusma. Meeleheitele alistumise asemel on vaja omaks võtta ennetav hoiak et kaitsta kannatuste eest.
Nii et hingake sügavalt ja jätkake ettemaks sest loobumine on keelatud.
Muutke inertsust ja muutke end puhtaks liikumiseks
Emotsioonidele kuju andva erakordse kunstiga luuletajad on defineerinud depressiooni tõeliselt muljetavaldavate terminitega nagu hundi suu, põhjatu auk, vaala kõht või hinge pime öö. Need mõisted viitavad ideele, mida neuroteadus on aastaid ja aastaid uurinud, nimelt ajafaktorile depressioonis ajus.
Oleme silmitsi aeglustumisega. Elu, selle heli ja kellade tiksumine oleks justkui seisma jäänud. Ajukeemia paneb meid igavese melanhoolia seisundisse, kus kõik on soiku. Selles olukorras tuleb märkida objektiivne tõsiasi: ebakindlus tuleviku suhtes, kui kaotame töö või kui me kaotame lahkume koos partneriga see sunnib meid emotsionaalsesse nurka, kus leiame end vangis ja miski ei edene.
Kõik peatub ja siis lootus atrofeerub ja ilmub soovimatu külaline: depressioon. Kui see on see, mida sa praegu tunned, pea meeles, et loobumine on valik ja liikuma hakkamine on kohustus.
Neid mõisteid selgitatakse meile suurte otsuste väikeses raamatus. Sellest huvitavast tekstist leiame kuni 50 näidet keeruliste isiklike labürintidega silmitsi seistes tehtud otsustest.
Nende strateegiate lahendus on enam-vähem alati sama: sul peab olema tahtejõudu. Aga kuidas seda kogu selle emotsionaalse kannatusega saavutada? Peame selles väga selged olema tahtejõud tööd ja haridust tuleb teha ning seda tugevdatakse kogu tähelepanu ja jõupingutuste kaudu.
Julgus mitte alla anda peab olema üks meie eluväärtusi, meie hingesammas, juur, mis toidab meie olemust.
Mõnikord tähendab loobumine teadmist, et meil on juba küllalt
Seni oleme näinud, et katsumustega silmitsi seismiseks on vaja edasi liikuda. Vältige aju vaikust ja anesteesiat, mis on põhjustatud puudumisest lootust perspektiivist ja unistustest. Noh, on veel üks punkt, mida tuleb arvestada.
Mõnikord on allaandmine vajalik eelkõige selleks, et leppida sellega, et protsess on lõppenud. Juhtub, et polegi muud võimalust kui osa oma elust ära panna ja edasi. Alustades kõike uuesti, isegi kui on oht kaotada see, mida olime säilitanud.
Proovisid, läks halvasti. Pole tähtis: proovige uuesti ja ebaõnnestuge paremini kui varem.
(Samuel Becket)
Sel juhul on raskus kahekordne ja veelgi õrnem. Võime iga päev võidelda selle nimel, et saada ametikõrgendus, et hoida armastatud inimest enda kõrval; Kui aga armastust pole, on lahingud kasutud. Kui puudub võimalus erialaseks täiendamiseks on mõttetu edasi unistada võimatust. Isegi kõige selle aktsepteerimine nõuab julgust ja sellest üle saamine tähendab tõeliseks meistriks olemist.
On lahinguid, mis lihtsalt kaotatakse algusest peale. Võimalus seda näha või pingutuse piirini jõudmine teeb meid samaväärseks. Kõik need võitlused ei anna õppetunde, isegi mitte need, milles jäime esialgsest eesmärgist kaugele.
Sellegipoolest pidage meeles, et konkreetse fakti või inimese ees alla andmine ei tähenda elule kaotamist. Mõnikord on kaotus ka meie endi võitmine ja pole midagi õilsamat ja targemat kui see.
