John B. Watson on tuntud selle poolest, et on üks biheiviorismi isasid. Tema intellektuaalne pidepunkt oli Pavlov, vene füsioloog, kes viis läbi esimesed konditsioneerimisuuringud. Watson lõi omalt poolt kuulsa uurimuse, mida tänapäeval tuntakse nime all Väikese Alberti eksperiment .
Läheme samm-sammult. Ivan Pavlov viis mõne koeraga läbi väga kuulsa katse. Seda võib pidada suure teadusena mõistetava psühholoogia sissejuhatava peatüki üheks olulisemaks lõiguks. Pavlov tuvastas stiimuli-vastuse suhte põhiaspektid ja kehtestas selle põhimõtted, mida hiljem nimetati klassikaliseks konditsioneerimiseks.
Watson omas katse väikese Albertiga ta püüdis reprodutseerida seda, mida Pavlov oli koertega saavutanud. Teisisõnu viis ta läbi inimestega katse. Kui täpne olla, siis Watson manipuleeris oma väitekirja tõestamiseks vastsündinud beebiga.
Teadus on ebatäiuslik, iga kord, kui see lahendab ühe probleemi, tekitab see vähemalt kümme uut.
-George Bernard Shaw-
Pavlovi katsed
Ivan Pavlov ta oli suur loodusteadlane. Pärast erinevate erialade õppimist pühendus ta füsioloogiale. Just füsioloogiline element võimaldas tal avastada stiimuli-vastuse skeemist lähtuva konditsioneerimise.
Pavlov märkas, et koerad teadsid, et peavad sööma juba enne, kui neile süüa pakuti. Teisisõnu avastas ta, et need loomad valmistasid end ette, kui teadsid, et söötmisaeg on lähenemas. Lühidalt, nad reageerisid stiimulile. Just see tähelepanek julgustas Pavlovit oma esimesi katseid läbi viima. Nii otsustas teadlane seostada rea väliseid stiimuleid söögihetkega, mis toimis omamoodi teatena.
Kõige kuulsam juhtum on kellajuht. Pavlov suutis demonstreerida, et koerad lähenesid, kui kuulsid kellahelinat. See juhtus seetõttu, et nad said aru, et kellahelin eelnes toidu saabumisele. See on näide sellest, mida Pavlov nimetas konditsioneerimine . Heli (stiimul) tekitas süljeeritust (vastust).
Väikese Alberti katse taust
Watson uskus kindlalt positivismi. Ta uskus, et inimkäitumise uuringud peaksid põhinema ainult õpitud käitumisel. Watsoni jaoks ei olnud mõtet rääkida alateadlikest või instinktiivsetest geneetilistest teguritest. Ta tegeles ainult konkreetselt jälgitava käitumise uurimisega.
Watson oli Baltimore'i (USA) Johns Hopkinsi ülikooli teadlane. See sai alguse eeldusest, et kogu inimkäitumine või vähemalt suur osa oli tingitud konditsioneerimisel põhinevast õppimisest. Seetõttu tundus hea mõte näidata, et Pavlovi järeldused kehtivad ka inimeste puhul.
Nii läks ta koos oma kaastöötaja Rosalie Rayneriga lastekodusse ja adopteeris vaid kaheksakuuse lapse. See oli ühe lastekodu õe poeg, kes elas täielikus ükskõiksuses kaugel kiindumust ja inimlik soojus. Ta ilmus rahuliku vastsündinuna ja teadlasele öeldi, et ta oli oma lühikese elu jooksul vaevalt korra nutnud. Nii algas väikese Alberti katse.
Väikese Alberti eksperiment: poleemika allikas
Katse esimeses faasis allutas Watson väikesele Albertile erinevaid stiimuleid. Eesmärk oli tuvastada, milline neist stiimulitest tekitas hirmutunde. Teadlane suutis näha, et laps tundis hirmu ainult valju müra korral. See oli kõigile lastele omane omadus. Muidu ei paistnud ei loomad ega tuli teda hirmutavat.
Katse järgmine etapp hõlmas hirmu arendamist konditsioneerimise kaudu. Vastsündinule näidati valget rotti, kellega beebi tahtis mängida. Kuid iga kord, kui laps üritas loomaga mängida, tekitas teadlane väga valju müra, mis teda hirmutas. Pärast seda protsessi mitu korda kordamist hakkas laps rotti kartma. Hiljem tutvustati pisikesele ka teisi loomi (küülikud, koerad ja isegi nahast või loomakarvast valmistatud mantlid) ja reaktsioon oli alati sama: ta oli nüüd konditsioneeritud ja ta kartis kõiki neid olendeid.
Väikesele Albertile tehti selliseid katseid päris pikka aega. Eksperiment kestis umbes aasta, mille lõpuks oli vastsündinu muutunud ülirahulikust eluks igaveses ärevusseisundis. Laps oli isegi ehmunud jõuluvana maski nähes, mida ta oli sunnitud puudutama ja puhkes ohjeldamatult nutma. Lõpuks saatis ülikool Watsoni eksperimendi julmuse tõttu välja (ja seetõttu, et vahepeal oli tal alanud armusuhe oma assistendiga).
Katse teine faas seisnes konditsioneerimise tühistamises teisisõnu oli vaja last dekonditsioneerida, et ta enam ei kardaks. Seda teist etappi aga kunagi läbi ei viidud ega ka teada, mis lapsest pärast kuulsat katset sai.
Toonases väljaandes on kirjas, et laps suri kuueaastaselt a vesipea kaasasündinud. Sel hetkel võib selle õudse eksperimendi tulemused kahtluse alla seada.
Igal juhul ka ja eelkõige tema kõrgete väidete tõttu oma järeldustele ning selle tõttu, et ta on rikkunud praktiliselt kõiki eetikanorme, mida teadlased peavad tänapäeval järgima, kui nad kavatsevad katset läbi viia. Väikese Alberti eksperiment
