Võib-olla te ei tea terminit mütomaania, kuid olete kindlasti kuulnud patoloogilistest või kompulsiivsetest valetajatest. Tõenäoliselt mäletate mõnda filmi või raamatut, mille peategelasel oli see probleem. Sageli on need filmid komöödiad, tegelikult on see probleem, mis on kõike muud kui naljakas; see on tõesti julm ja dramaatiline tõsiasi nii inimestele, kes seda kogevad, kui ka nende ümber.
See probleem on väga tõsine ja sellel on tõeliselt kurvad tagajärjed nii patoloogilistele ja kompulsiivsetele valetajatele kui ka inimestele, kes peavad sellega tegelema. Siis on see eriti valus neile, kes on alati olnud pimedad usaldada nendes inimestes ja nad poleks kunagi oodanud hiljem avastatud faktide tegelikkust.
Heade kavatsustega valetamine peab olema juhuslik ja mitte harjumuspärane
Valetamine on meie ühiskonnas tavaline tegu. Niinimetatud heade kavatsustega valed pole midagi muud kui viimane katse välja tulla olukorrast, mis kujutab endast konflikti meie jaoks. Mõnikord kasutame neid selleks, et vältida teiste solvamist, teised aga oma väärikuse kaitsmiseks.
Alates sellest, et ma ei saa sinuga välja minna, sest olen terve pärastlõuna hõivatud, kuigi tegelikult oleme vabad, kuid me ei tunne, et tahaks sinuga välja minna, näeb see kleit suurepärane välja, kui me seda ei arva.
Esimesel juhul ei taha me teisele öelda, et on midagi, mis meile rohkem meeldib kui tema seltskond ja seetõttu ütleme, et ma ei saa selle asemel, et ma ei taha. Teisel juhul ei taha me teisel inimesel end halvasti tundma panna, öeldes talle, et ta tegi kleidi ostmisel halva valiku.
Nad ei ole vihane kuna sa valetasid mulle, olen ma vihane, sest nüüdsest ei suuda ma sind enam uskuda
(Friedrich Nietzsche)
Lihtsalt sellepärast, et valed on kasulikud, ei pea me alati neid kasutama, sest seda tehes kaotame autentsuse iseenda ja teistega. Kui me tõesti ei taha välja minna, on meil täielik õigus seda loidust tunda ja seda teise inimesega väljendada.
Me saavutame aususe ja autentsuse iga kord, kui räägime tõtt
Vabandust, aga täna olen väsinud ja ei taha välja minna. Mis te arvate, kui läheksime sinna teinekordki? Selle lihtsa fraasiga saavutame aususe üksteise ja iseenda vastu.
Need valged valed ei ole tõsiduse ega tõe sünonüümid ma häirin kuid see on vaid omamoodi võlts, mida me lapsepõlves õppisime, et kiiresti ja hõlpsalt konfliktidest vabaneda, ilma teiste inimeste tundeid riivamata.
Valel poleks mõtet, kui tõde ei peetaks ohtlikuks.
(Alfred Adler)
Kuid teiste inimeste tunnete riivamine ei ole alati meie süü, vaid pigem inimene, kellega me suhtleme. Kui meie sõber saab vihaseks, sest täna on meid liiga palju väsinud välja minna ei ole meie kohustus; samas kui talle valetamine või tõe rääkimine on tegelikult meie otsus.
Mütomaania: psühholoogiline häire, mille peategelaseks on valed
Patoloogilised valed ulatuvad sellest kõigest kaugemale. Neil on raskusaste, mis ei tohiks kunagi jääda märkamatuks. Seda tüüpi inimesed mõtlevad välja kogemusi, valetavad oma vanuse ja elukutse, akadeemiliste või ametialaste saavutuste ja elamiskohtade kohta. Nad isegi valetavad neid ümbritsevate inimeste kohta.
Kuidagi nendega valetab nad püüavad täita tühimikku ja õigustada end nii: kui ma vihkan ennast ja oma elu, võin välja mõelda tegelase mis teeb kõik, millest olen unistanud. See paneb teised seda teemat imetlema ja nii tunneb ta end tugevdatuna; seetõttu jätkab ta valetamist, sest on avastanud, et üldiselt pole tema jaoks negatiivseid tagajärgi, vaid ainult eelised. Eelised, mis muutuvad mürgiks nii tema elule kui ka ümbritsevatele.
Selline lähenemisviis tekitab kompulsiivset valetamist: subjekti jaoks muutub valetamine
Avastamisel saavad need isikud vihaseks ja kaitsevad end rünnates
Kui need isikud avastatakse, kipuvad nad valet katma teiste valedega. Kui nad mõistavad, et inimesed ei usu neid ja jätkavad küsimuste esitamist, hakkavad nad tegutsema kaitses ja nad kaitsevad end rünnates. See lõppeb suhete kahjustamisega, sest selline käitumine on välisele silmale arusaamatu.
Tekib usaldamatuse oreool ja inimesed nende inimeste ümber hakkavad elama pidevas erksuses ja tunnevad vajadust tõde iga hinna eest paljastada, et hakata taas oma kallimat usaldama.
Petturi karistust ei maksa uskuda isegi siis, kui ta tõtt räägib.
(Aristoteles)
Inimesed, kes valetavad parandamatult ja süstemaatiliselt, peaksid andma endale võimaluse saada psühholoogilist abi. Oma valedega ei tee nad muud, kui püüavad kinni toppida auku, mis aina laiemaks läheb ning saada valede ja leiutiste kaasosalisteks.
Teisest küljest on terve enese aktsepteerimine ja oma eesmärkide positiivne saavutamine, ilma et oleks vaja valetada. Isegi kui valetaja usub, et need valed teda kaitsevad, ei tee nad muud, kui kaugenevad teda inimesest, kes ta tahaks olla, üha kaugemale.
