Isegi täna ärkasin üles ja... kurbus tuli mulle tere hommikust ütlema .
Siiski kurbust . ISE olen see, kes seda toetab .
Ja Ma ei lase kurbusel endas võimust võtta. Ma ei tee seda, mida minu oma käsib ahastus sest ta elab tänu minule nii
Ma tunnen kurbust ja see olen ka mina
Need ei ole a priori võidetud mäng. Need on malelaud, kus mustad ja valged nupud eksisteerivad koos. Ajutised aistingud, mida ma aeg-ajalt tunnen, justkui juhiksid nad mu samme ja määraksid kõik, mida ma teen; identiteet alati valitseb. Kummalisel kombel õpetavad just need kurbustunded mulle midagi. Kogun oma üksindusse külma ja kõrvulukustava vaikusega. ma kuulan ennast. Mõnikord pean ma seda tundma, et mõista
Ma ei tee ühtegi otsust kurbuse nimel, kuid jätan selle tunde õppetunnid alles siis, kui tunnen end julgena. Kurbus on mulle nii palju asju õpetanud ja need on nii olulised, et ma ei taha seda likvideerida ega kaduma panna.
Ma tahan, et see minus tekiks. Elades tahan ma seda võõrustada kui omaette tunnet. Ma ei taha seda võltsida ja vägistada. Ma ei taha oma rahvale riigipööret tundeid . Nad kõik kehtivad, sest nad on sündinud minust ja toituvad minust. Olen neile oluline, olen nende olemasolu peategelane ja tänu neile olen olemas.
Jälgin, mis juhtub ja mis neist sellest kurbusest võrsub... Kui tõusen püsti või kukun. Lõpuks ei näe ma ennast enam tavalise inimesena. See on minu sisemise minaga suurima ühenduse loomise hetk.
Kui ma kogen seal kurbust kui midagi loomulikku loovus see tuleb välja mu taskutest, mu kingadest, mu välimusest, mu ohkadest. Mida suurem on valu, seda suurem ma olen, sest esimest korda toetavad mind tunded, mitte ootused.
Kurbus ei takista mind oma väärtuste eest võitlemast
Minu uskumused on mu kompass. Ülejäänu on lihtsalt kujund, mille ma maastiku käigus leian. Teel kohtan inimesi, kes ajavad lahkuse segamini naiivsusega, siiruse umbusuga ja kurbuse nõrkusega. Ükski neist ei takista mul saavutamast oma eesmärke, mis omakorda on minu enda peegeldus väärtusi .
Ma tunnen end hästi ja olen õnnelik; kuid mu elu kõige õnnelikumatel hetkedel peab mul alati olema kurbuse motiiv, ma ei saa seda vältida.
-Fjodor Dostojevski-
Iga päev astun sammu edasi, et nendeni jõuda. Mõnel päeval takistab mu kurbus mind jalgadega maad puudutamast. Teised tunduvad mulle ühesugused jalutama kerge. Mõnikord on sõit liiga kiire ja ohjeldamatu.
Küll aga sain ühel päeval aru, et mõnikord kõige puhtamast rõõmust teatud kurbuse saabumine võimendab elu see ajab maha juured, mis annavad mulle tõuke neid kasta, nende eest hoolitseda ja kasvama panna. Ja sealt tekivad kõige ilusamad aiad, mida harida.
