Paul Watzlawick ja inimsuhtluse teooria

Austria psühholoogi Pauli sõnul isegi kui me sellest vähe teadlikud oleme. Seevastu oleme osalenud sünnist saati

Tasapisi õpime, mida öelda ja kuidas teha, ning ka paljusid suhtlusvorme, mis meie igapäevaelus eksisteerivad. Tundub uskumatu, et nii keeruline protsess jääb nii märkamatuks ja assimileerub peaaegu ilma teadliku pingutuseta. Kindel on see ilma suhtlemiseta väidetavalt see ei oleks saanud areneda ega areneda selliseks, nagu ta praegu on. Millised on suhtlusmehhanismid, mis võimaldavad meil suhestuda ja mida me nende tähtsusest hoolimata arvesse ei võta? Süveneme allpool sügavamale.

Sa ei saa mitte suhelda. -Paul Watzlawick-

Paul Watzlawick

Paul Watzlawick (1921-2007) oli Austria psühholoog, pidepunkt ravi tuttav ja süstemaatiline oma töö eest rahvusvaheliselt tunnustatud Juhised enda õnnetuks tegemiseks ilmus 1983. Ta omandas filosoofiadoktori kraadi, õppis Zürichi Carl Jungi Instituudis psühhoteraapiat ja oli Stanfordi ülikooli professor.

Watzlawick koos Janet Beavin Bavelase ja Don D. Jacksoniga Palo Altos asuvas vaimse uurimise instituudis arendas välja inimsuhtluse teooria pereteraapia nurgakivi. Viimases ei rakendata suhtlust kui subjektist tulenevat sisemist protsessi, vaid kui suhtest alguse saanud infovahetuse vilja.

Kui me seda vaatenurka arvesse võtame, pole oluline mitte niivõrd meievaheline suhtlemisviis või see, kas viimane on teadlik või mitte, vaid pigem kuidas me suhtleme praeguses hetkes ja viisil kus me üksteist mõjutame . Vaatame allpool aluspõhimõtteid, millel inimsuhtluse teooria põhineb ja milliseid õppetunde saame neist ekstrapoleerida.

Inimkommunikatsiooni teooria 5 aksioomi

On võimatu mitte suhelda

Suhtlemine on elule omane. Selle põhimõttega viitasid Paul Waztlawick ja tema kolleegid tõsiasjale, et kõik käitumised need on suhtlusvorm nii kaudsel kui ka eksplitsiitsel tasandil . Isegi vaikimine edastab teavet või sõnumi, muutes suhtlemata jätmise võimatuks. Mittesuhtlemist ei eksisteeri.

Ka siis, kui me tasemel midagi ei tee verbaalne kas me edastame midagi või mitte. Võib-olla me ei ole huvitatud

Suhtlemisel on sisutasand ja suhtetasand (metakommunikatsioon)

See aksioom viitab tõsiasjale, et suhtluses ei ole oluline mitte ainult sõnumi enda tähendus (sisu tasand), vaid ka see, kuidas kõneleja soovib, et teda mõistetaks ja kuidas nad eeldavad, et teised teda mõistaksid (suhte tasand).

Kui me suhtleme teistega, edastame teavet, kuid meie suhte kvaliteet võib anda sellele teabele erineva tähenduse.

Kirjavahemärgid annavad inimesest lähtuvalt erineva tähenduse

Kolmandat aksioomi selgitas Paul Watzlawick järgmiselt: The loodus suhtest sõltub igaüks meist konstrueerib alati oma vaadeldavast ja kogetavast versiooni ja loob selle alusel suhteid teiste inimestega.

See põhimõte on teistega suhtlemisel ülioluline ja me peaksime seda iga kord, kui suhtleme, arvesse võtma. Kogu meieni jõudev teave filtreeritakse

Lisaks on suhtluse teine ​​võtmeaspekt see, et iga vestluspartner usub, et teiste käitumine on tema enda käitumise põhjus, kuigi tegelikkuses on suhtlemine palju keerulisem protsess ja seda ei saa taandada lihtsaks põhjus-tagajärje seoseks. Suhtlemine on tsükliline protsess, milles iga osapool panustab ainulaadsel viisil vahetuse modereerimisele.

Digitaalne režiim ja analoogrežiim

Inimkommunikatsiooni teooriast lähtudes eeldatakse kahe režiimi olemasolu:

Digitaalne režiim. See vorm viitab sellele, mida öeldakse sõnade kaudu, mis on suhtluse sisu kandja. Analoogrežiim.

Sümmeetriline ja üksteist täiendav suhtlus

Kokkuvõtteks selle aksioomiga me kavatseme tähtsustada seda, kuidas me teistega suhtleme : mõnikord võrdsuse tingimustes, teised aga ebavõrdsuse tingimustes.

Kui meie suhe teise inimesega on sümmeetriline, liigume samal tasemel; teisisõnu on kommunikatiivse vahetuse ajal võrdsuse ja võrdse võimu tingimus, kuid me ei lõimu. Kui suhe on üksteist täiendav, nagu näiteks isa-lapse õpetaja/õpilase või poepidaja/kliendi suhetes, leiame end ebavõrdsuse tingimustest, kuid lepime erinevustega ja võimaldame seeläbi interaktsiooni lõpule viia.

Kui me kõiki neid põhimõtteid arvesse võtame, jõuame järeldusele, et kõikides suhtlusolukordades on oluline suhe ise ; see tähendab kõigi suhtluses osalevate inimeste suhtlemisviisi ja mitte niivõrd individuaalset rolli.

Nagu näeme, on suhtlemine palju keerulisem protsess, kui me ette kujutame, see esitab hulgaliselt kaudseid aspekte, mis avalduvad igapäevastes suhetes.