Kiindumist peetakse väga tugevaks emotsionaalseks sidemeks. Isiksuse arengu määrab see, kuidas me teistega suhtleme, mis meid ümbritseb ja kuidas me elu näeme. Kahjuks on manusel aga negatiivne külg ja ebamugavus: miski ei kuulu meile.
Teatud tüüpi kinnitused on vajalikud; näiteks stabiilse figuuri olemasolu esimestel eluaastatel õigeks kognitiivseks ja emotsionaalseks arenguks. Teisest küljest on ohtlik kiindumus see, mis täidab meid ärevuse ja hirmuga, kui oleme selle objekti või inimese ees, kelle suhtes meil need tunded on. Kõik suhted põhinevad mingil kiindumusel. Vaatamata sellele ei ole kõik kiindumustüübid terved.
On tõsi, et mõned meie suhted võivad tekitada meis ärevust nende kaotuse pärast. Selle vältimiseks peame meeles pidama, et olenemata sellest, mida elu meile on andnud, on see ainult laen miski ei kuulu meile. Selle eest tänulik olemine on esimene samm hea sideme loomisel meid ümbritsevate inimestega. Sama juhtub töö, puhkuse või mõne muu ettetuleva olukorraga.
Olge iseendale tänulik selle eest, mis elu teile ette on pannud. Asi on alati selles, mida külvad.
Miski ei kuulu meile: elu laenab selle meile
Suhted, milles tunneme end turvaliselt, ei ole kingitus, vaid kunst, mis nõuab harjutamist ja tahet. Kui suhet hoitakse ainult harjumusest, pole muid põhjuseid, mis annavad sellele tähenduse ja tähtsuse. See on a manus ohtlik. Meie vaimse heaolu ideaal oleks kõnealuse suhte lõpetamine.
Kui me seda ei õpi lase lahti tagajärjed on negatiivsed. Kui kiindumus haarab meid ja jääme oma unistuste, fantaasiate ja illusioonide lõksusse, kasvavad kannatused võrdseteta ja kurbus on meie reisikaaslane. Buddha väitis ühe oma kuulsaima fraasiga, et kannatuste päritolu peitub just kiindumuses.
Miski ei kuulu täielikult meile, elu laenab selle meile. Ta annab selle meile, et me õpiksime seda nautima ja sellest lahti laskma.
Kõik kiindumusvormid ei ole kahjulikud, tegelikult on mõned kasulikud, isegi vajalikud. Tervislik kiindumus põhineb teadmisel, kuidas nautida seda, mis meil praegusel hetkel on, ilma et oleks vaja jätkuvalt meie kõrval olla, et end hästi tunda. Kui avaldame uskumatu lihtsusega oma kannatuste allika, mõistame, et objekt ise ei ole meie kannatuste keskpunkt, vaid pigem meie seotus sellega.
Seda seetõttu, et me kipume asju tajuma alalised üksused . Kui püüame oma eesmärke saavutada, kasutame näiliselt tõhusate vahenditena agressiooni ja konkurentsivõimet. See protsess aga hävitab meid üha enam. Selle vältimiseks peame leppima sellega, et miski pole püsiv, elu annab selle meile.
Inimesed on ilusad kui päikeseloojang, kui lubate neil olla. Üks põhjusi, miks me päikeseloojangut hindame, on aga asjaolu, et me ei saa seda kontrollida.
-Carl Rogers-
Võrreldes sõltuvust ja sõltumatust
Meie kultuuriline kontekst kutsub meid teistest sõltuma: vanemad lapsed elukaaslased jne. Juba varakult sisendasid nad meisse idee romantilisest armastusest ehk sellest tundest, mis paari liikmeid seob ja mis ei lase neil üksteisest lahus elada. Sellest hoolimata sõltuvus paarisuhetes on see väga kahjulik. See teeb meist täiesti emotsionaalselt võimetud inimesed.
Sõltuvus ei ole iseenesest See on alati mingil määral meie elus olemas. Peame seda tunnistama esmalt endale ja seejärel teistele. See teadlikkus võimaldab meil luua ja tunnustada tervislikumaid suhteid.
Praegu kipume suhtuma sõltuvusse teatud põlgusega, nagu oleks see nõrkuse märk. Võtame hetke, et mõelda. Peaaegu kõik meie elu aspektid on teiste jõupingutuste tulemus. Meie hinnaline ja suurepärane iseseisvus pole midagi muud kui illusioon või fantaasia. Õnneliku elu nautimiseks vajame sõpru, head tervist ja materiaalset vara. Kummalisel kombel on need kõik valdkonnad, milles me sõltume teistest.
Meie vajadus teiste järele on paradoksaalne. Samal ajal, kui me ülistame kõige ägedamat iseseisvust, soovime ka intiimsust ja vabadust ühendus erilise ja armastatud inimesega. Seetõttu peitub saladus armastuses ilma vajaduseta. Miski ei kuulu meile, elu laenab selle meile. Hakkame nautima seda, mis meil on.
Oma hullumeelsetes katsetes loobume sellest, mis me oleme, selle nimel, kes tahame olla.
-William Shakespeare-
