Edeki ja Mala lugu on armastuslugu, mis sündis, kasvas üles ja sai siis igaveseks põrgus : Auschwitzi koonduslaager. Nende elu oli neelanud unustus, kuni ajakirjanik Francesca Paci otsustas raamatu kirjutamisega lunastada nad tänaseks ja tulevaseks mälestuseks. Armastus Auschwitzis .
Edek ja Mala olid just alustanud oma elu, kui sattusid omal moel koonduslaagri ohvriteks. Nad pidid ise ja jõuga üles kasvama. aga nad tõestasid seda armastus on tugevam igasugusest julmusest ja see annab kõigele tähenduse.
Edeki ja Mala lugu nägi valgust tänu kõigile neile, kes neid koonduslaagris teadsid. Ka neid mehi ja naisi inspireeris nende armastus hoolimata kahetsusväärsetest asjaoludest, millesse nad sattusid. See on ka tõend tõsiasjast, et suured armastused on võimelised muutma kõigi ümbritsevate inimeste elusid.
Kui mu hääl on teel surma poole, jätkab mu süda sinuga rääkimist.
-Rabindranath Tagore-
Edek ja Mala kaks vangi
Selle loo peategelased on Mala Zimetbaum ja Edekina tuntud Edward Galinski. Edek juhatati esimesena koonduslaager di Auschwitz kui ta oli vaid 16-aastane . Ta oli poola päritolu noormees, kes käis keskkoolis; natside haarangu ajal ta arreteeriti ja saadeti Tarnowi vanglasse.
Mõni kuu hiljem juunis 1940 viidi ta üle Auschwitzi koonduslaagrisse. Ta saabus sinna koos esimese vangide rühmaga ja hakkas peagi kohanema arusaamisega: keda ja mida tuleks vältida ning kellest kinni hoida. ellu jääda nagu ta tavatses öelda.
Kaks aastat pärast koonduslaagris vangistamist sai ta sellega hakkama veenda ohvitsere avama riistvaratöökoda. Tema algatusvõime ja mitmekülgsus selles projektis pälvis mõne juhtide sümpaatia ja lõpuks sai ta nautida privilegeeritud rolli. Ta kasutas seda ära, et tuua laborisse kõige nõrgemad vangid, kes ei suutnud raskele füüsilisele tööle vastu panna.
Armastus Auschwitzis
Mala Zimetbaum sündis Poolas, kuid oli lapsest saati elanud Belgias. Näidisüliõpilasena paistis ta silma eelkõige keelte ja matemaatika poolest.
1942. aastal ta arreteeriti Antwerpenis ja küüditati koonduslaagrisse. Sest ta oskas viit keelt natsid võtsid ta kohe tööle tõlgi ja sõnumitoojana.
Mala teenis ka sellise privilegeeritud koha nagu Edek ja kasutas seda ära, et aidata neid, kes seda kõige rohkem vajavad. Edek ja Mala kohtusid, kui ta saadeti Birkenau laagrisse tööliste rühma juhtima. Oli küll armastus esimesest silmapilgust . Nad hakkasid üksteist salaja nägema igal võimalusel; kõik laagris kutsusid neid Romeoks ja Juliaks.
Armastus tekitas temas sügava soovi saada tagasi vabadus . Nad olid teadlikud, et välismaailm ei teadnud koonduslaagrites toimuvast midagi ja seetõttu hakkasid nad olukorra paljastamiseks välja töötama põgenemisplaani.
Nad tahtsid ka igavesti koos olla. Nii kujunes plaan, mis tundus hullumeelne ja võib-olla sel põhjusel see ka õnnestus.
Mitte nii õnnelik lõpp
Põgenemisplaan sisaldas seda Edek kandis sõjaväelase vormiriietust SS . Nii riietatuna oleks ta pidanud jõudma Malasse laagri servani.
Ta riietus mehelikult ja kannaks juuste varjamiseks kraanikaussi peas. Idee oli teeselda, et ohvitser saadab kraanikausi paigaldamise eest vastutavat vangi.
Kui jõuate peasissepääsu juurde need kaks oleksid näidanud möödapääse, mille nad olid leidnud. Nii raske kui see ka uskuda võib, õnnestus neil plaan ellu viia 24. juunil 1944. Nii said nad vabaduse ja jõudsid peaaegu Poola piirini.
Ühel päeval läks Mala aga poodi, püüdes sõrmust toidu vastu vahetada. See äratas teavitanud töötajates kahtlust Gestapo .
Nad viidi Auschwitzi määratud karistusalasse. Nad eraldati ja lukustati, kuid siiski suutsid nad üksteisele rebitud paberitükkidele kirjutatud sõnumeid saata. Edek laulis oma kongist itaalia keeles aariaid. Talle määrati võllapuu ja enne hukkamist üritas ta end ebaõnnestunult üles puua. Enne surma hüüdis ta Elagu Poola!
Mala lõikas enne hukkamist oma randmed läbi ja talle mõisteti ka poomine. Selle ebaõnnestunud katse eest mõisteti ta elusalt põletamisele. Valvurid aga hakkasid temast kahju ja lasid tal enne krematooriumi viimist surnuks veritseda. Edek ja Mala surid samal päeval, vaid tunnise vahega.
