Inimese muutumise ootamine on meie jaoks kasutu kannatuse vorm. Selline olukord esineb sageli paarisuhtes. Tavaliselt soovib üks liikmetest, et teine kasuks teatud käitumisviisid, et tema käitumine paraneks ja et ühel päeval ta õpiks teda armastama nii, nagu ta soovib. Neid ootusi täidetakse harva.
Uskumine, et keegi muudab oma käitumist täielikult, võib tekitada emotsionaalse sõltuvuse, mis on sama kahjulik kui ka kurnav. See tähendab elamist, oodates imet ja uskudes oma partneri sõnadesse, kui ta ütleb, et ta muutub ja varasemad halvad olukorrad ei kordu enam kunagi. Tegelikkuses langeme jälle lõksu.
Need olukorrad on tavalisemad, kui arvate. See, et need võivad juhtuda, on normaalne, sest armastades kipud oma partnerit usaldama. Armastust ei saa lahutada usaldusest. Seetõttu anname suhte paranemist oodates teise, kolmanda ja vajadusel ka neljanda võimaluse. Me võitleme veendunult, sest armastada tähendab uskuda, et iga ohver makstakse tagasi. Saabub aga hetk, mil inimene avab silmad ja mõistab, et see, mida ta oli soovinud, ei täitu.
Lool pole algust ega lõppu: valite meelevaldselt teatud kogemuse hetke, millest tagasi või edasi vaadata.
-Graham Greene-
Inimese muutumise ootamine on meie jaoks masendav soov
Psühholoogias kasutatakse seda terminit isiksus et määratleda rea karakteristikuid, mis on ajas enam-vähem konstantsed. Kui inimene on häbelik ja introvertne, siis vaevalt see omadus päevast päeva muutub. Teatud isiksusetüübi poole kaldumine ei tähenda aga, et sa ei saaks muutuda.
Kui me ei usuks muutuste võimalikkusse, oleks psühholoogiline sekkumine mõttetu. Tegelikkuses, selle asemel, et muutuda, võtavad inimesed kasutusele uued vaimsed ja käitumuslikud lähenemisviisid, mis viivad paranemiseni.
Mõned uuringud nagu dr Walter Robertsi dirigeerimisel USA Illinoisi ülikoolist näitavad, et muutused toimuvad sagedamini psühhoterapeutilises kontekstis. Kui inimene on teadlik probleemist, millega tuleb tegeleda, hõlbustab ja aitab kliiniline sekkumine isiksuse muutumist.
Kas on õige tahta ja oodata, et inimene meie jaoks muutub?
Ootame pidevalt, et teised muutuksid. See lootus puudutab ka perekeskkonda ja lapse kasvatamist. Näiteks kui meie laste käitumine ei vasta ootustele, teeme korrektuure ja anname neile teada, mida me neilt tahame ja ootame: austust, tähelepanu, kiindumust, vastutust.
Sees haridusprotsess on normaalne oodata muutusi. Lõppkokkuvõttes tähendab harimine orienteerumist, dialoogi soovitamist, heaks eeskujuks olemist ja tee näitamist, mis meie arvates on meie lastele parim võimalik. Täiskasvanueas on suur osa meie isiksusest sügavalt määratletud ja tahte puudumisel toimuvad muutused harva.
Seetõttu on väga tavaline, et suhetes võetakse omaks käitumine, mis meile ei meeldi. Ideaalne tingimus on aktsepteerida partneri positiivseid ja negatiivseid külgi. Vigadest, ebatõenäosustest ja singulaarsustest, mis iseloomustavad teda tema autentses olemises. Tahtmine muuta inimest, et ta sobiks meie ideaalmudeliga, ei ole alati õige asi.
Tõsi on ka see, et ette võib tulla ka tõsisemaid olukordi. Kuritarvitamine austuse puudumine valesid ja sarnast käitumist ei tohi mingil juhul tunnistada ega aktsepteerida. Sellistes olukordades ei ole soov, et inimene muutuks, mitte ainult soovitav, vaid muutub ka prioriteediks.
Mida peaksime tegema, kui partner jätkab meile haiget tegema ega muutu?
Raamatus Seitse põhimõtet abielu toimimiseks (Abielu toimimise seitse põhimõtet) Dr John Gottman annab meile olulist teavet. Armastus on ennekõike aktsepteerimine, me peame hindama teist sellisena, nagu ta on, ja vastupidi. Kui suhtesse ilmuvad jumalad toksiline käitumine mida Gottman nimetab neljaks apokalüpsise ratsanikuks (põlgus, valed, negatiivne kriitika ja kaitsemeelsus), on suhtele määratud lõpp.
Sellistel juhtudel on muutuste algatamine ülioluline. Ja see ei seisne selles, et oodatakse, kuni inimene meie jaoks muutub, vaid selles, et mõistame, et probleem on olemas. Kui esineb kannatusi, tuleb suhtumist ja käitumist muuta mitte ainult suhte säilitamiseks, vaid ka selle oluliste elementide – heaolu ja õnne leidmiseks.
Tavaliselt tekib sellistel juhtudel kaks olukorda. Esimene on see, et partner ütleb: mind on selliseks tehtud, võta või jäta!. Teine on sattumine vaimsesse ja emotsionaalsesse lõksu, mõeldes, et meie partner võib meie jaoks muuta. Ta ütleb meile, et see muutub, et asjad lähevad paremaks, et nüüdsest on kõik hästi ja see, mis juhtus, ei kordu enam kunagi. Kahjuks ei juhtu mitte ainult samu olukordi, vaid need süvenevad.
Mida peaksime tegema, kui leiame end sellisest suhtest? Vastus on lihtne. Kui oleme õnnetud ja partner ei kavatse kuidagi olukorda parandada, peame tegema muudatusi. Meil jääb üle vaid leht keerata ja ravida haavu mida oleme ammu kahe silma vahele jätnud.
