Obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD) on ärevuse tüüpi häire, mis põhjustab muutusi selle all kannatava inimese mõtlemises, emotsioonides ja käitumises. Üks nende inimeste elu kõige enam piiravaid sümptomeid on olemise tunne enda arutluskäikude ja emotsioonide tekitatud ebamugavuse leevendamiseks.
Aga mis on kinnisideed? Need on tahtmatu või egodüstoonilise (ebameeldiva ja pealetükkiva) iseloomuga püsivad või absurdsed korduvad mõtted, kujundid või impulsid. Need ei ole liigsed mured tegelike probleemide pärast, vaid pigem hirmud, mis tulenevad väga ebatõenäoliste probleemide kujutlusest. Need kinnisideed tekitavad selle häire all kannatavates inimestes sügavat ebamugavust, kuigi paljud neist mõistavad, et need ideed on vaid nende kujutlusvõime vili.
Enamikul kliinilistest juhtudest on täheldatud, et inimesed kipuvad lõpetama kinnisideede vastupanu, sest pidev võitlus selle kõrvaldamise nimel võib olla kurnav.
Teine selle häire määratluses esinev tegur on sund. Sundi tuleb mõista kui korduvat käitumist, mis tekib vastusena kinnisideele, järgides teatud reegleid või stereotüüpselt. Sellel ei ole eesmärki omaette, vaid selle eesmärk on tekitada või ära hoida teatud olukordi või seisundeid. Selline probleemi lahendamise viis ei ole ratsionaalne lahendus (näiteks auto kaks korda ohutuse tagamiseks sulgemine) või isegi siis, kui see on, on see selgelt ebaproportsionaalne (näiteks kümme korda järjest käte pesemine).
Kujutagem nüüd ette olukorda, mis võib olla näide kinnisidee-sundmehhanismi toimimisest. OCD-ga inimene sõidab autot, kui talle tuleb äkki pähe, et tema perega võib juhtuda midagi halba. Ta teab, et see hirm on vaid tema mõistuse vili, kuid ta tunneb vajadust kolm korda järjest autoakent hammustada, et perega midagi ei juhtuks. See on irratsionaalne arutluskäik, kuid kompulsiivne impulss koos vastupanuga sunnib teda seda ikkagi tegema . Tegevus ei ole selle inimese jaoks iseenesest meeldiv, kuid see vähendab tõhusalt tema ärevust sellel konkreetsel hetkel.
Südantlõhestav ja liigutav armastusluuletus OCD-d põdevast poisist
Armastus ja armastan kannatusi need on väga sügavad tunded, mida me kõik oleme kogu oma elu tundnud või otsinud. Siiski on väga vähe räägitud sellest, kuidas obsessiiv-kompulsiivse häire all kannatavad inimesed võivad neid tundeid kogeda.
Peate sellele mõtlema need tunded moodustavad inimese emotsionaalse kogemuse ühe aluse. Kuigi on tõsi, et sellist ainulaadset sentimentaalset kogemust ei saa kuidagi kirjeldada või teoretiseerida, aitab oma tunnete jagamine muu maailmaga ilma oma probleeme varjata sul temaga lähedasemaks saada ja tema kogemusele väärtust anda.
Suhe OCD all kannatava inimesega ei saa olla kerge ei tema ega tema partneri jaoks . Seda ütleb selgelt OCD all kannatav Ameerika kirjanik ja luuletaja Neil Hilborn, kes tahtis armumise ja lahkumineku faasides oma meeltele hääle anda, rääkides meile, kuidas see kõik mõjutas tema igapäevaseid kinnisideed ja sundmõtteid.
Täna tahame teiega jagada seda luuletust, mille me teile transkribeerime juhuks, kui soovite pärast Neil Hilborni liigutava video nägemist selle alles jätta või uuesti lugeda.
Esimest korda nägin teda
mu peas rahunes kõik maha.
Kõik tikid, kõik pidevad pildid ja peegeldused…
nad kadusid.
Kui teil on obsessiiv-kompulsiivne häire
sul pole kunagi hetkegi rahu.
Isegi voodis olles mõtlen:
Kas ma sulgesin ukse?
Kas ma pesin käsi?
Kas ma sulgesin ukse?
Kas ma pesin käsi?
Kui ma teda nägin
ainuke asi, millele suutsin mõelda
see oli tema huulte kõverus
või ripsmed tema põsel.
Ripsmed põsel.
Ripsmed…
tema põsele.
Teadsin, et pean temaga rääkima.
Kutsusin teda kuus korda välja.
Kolmekümne sekundi pärast.
Ta ütles kolmandale jah, kuid ta ei paistnud olevat veendunud ja ma jätkasin.
Esimesel kohtingul kulus rohkem aega õhtusöögi värvide järgi korraldamisele
kui temaga rääkida.
Aga talle meeldis.
Talle meeldis, et ütlesin talle kuusteist korda tere
või kakskümmend neli, kui see oli kolmapäev.
Talle meeldis, et koju jõudmine võttis mul igaveseks aega
sest pidin vältima kõnnitee pragusid.
Kui me kokku kolisime, ütles ta mulle, et tunneb end turvaliselt:
keegi poleks saanud meid röövida, sest ma lukustasin ukse kaheksateist korda.
Ma vaatasin alati talle suhu, kui ta rääkis.
Kui ta rääkis.
Kui ta rääkis.
Kui ta rääkis.
Kui ta rääkis.
Kui ta rääkis.
Kui ta ütles, et armastab mind, kõverdusid ta suunurgad.
Öösiti lamas ta seal ja vaatas, kuidas ma tule sisse ja välja lülitan.
Lülita sisse ja välja lülita sisse ja välja lülita sisse ja välja lülita sisse ja välja.
Ta sulges silmad ja kujutas ette, kuidas päevad ja ööd tema ees mööduvad.
Siis mõnel hommikul, kui tahtsin teda hüvasti suudelda, hakkas ta põgenema, sest ma hilinesin ta tööle.
Kui ma kõnnitee praos peatusin, jätkas ta kõndimist.
Kui ta ütles, et armastab mind, moodustas tema suu sirge joone.
Ta ütles, et võtsin liiga palju tema aega.
Eelmisel nädalal hakkas ta ema juures magama.
Ta ütles mulle, et ta poleks pidanud laskma mul liiga kiinduda, et see kõik oli viga.
Kuidas saab aga viga olla, kui ma ei pea pärast puudutamist käsi pesema?
Armastus ei ole viga.
Mind tapab teadmine, et ta suudab lahkuda, kui ma poleks kunagi saanud.
Ma ei saaks kunagi välja minna ja kedagi teist leida, sest ma mõtlen alati temale.
Tavaliselt, kui miski mind vaevab, näen mikroobe mu naha sisse roomamas.
Ma näen end rabatuna lõputust autode laviinist.
Ta oli esimene imeline asi, millest ma kinnisideeks sain.
Ma tahan igal hommikul ärgata ja mõelda, kuidas ta rooli hoiab.
See, kuidas ta duši all olevaid nuppe keerab, nagu oleks see seif.
Kuidas ta küünlaid kustutab.
Ta puhub küünlad ära.
Ta puhub küünlad ära.
Ta puhub küünlad ära.
Ta puhub küünlad ära.
Ta puhub küünlad ära.
Lülita välja…
Nüüd ma lihtsalt mõtlen sellele, kes veel teda suudleb.
Ja ma ei saa hingata, sest ta suudleb teda ainult korra.
Ta ei hooli sellest, kas see on täiuslik.
Ma tahan teda nii väga tagasi…
Nii palju…
et jätan ukse lahti.
Et jätan tuled põlema .
Autor: Neil Hilborn
Kuidas elada OCD all kannatava inimesega?
Inimesed, kes elavad koos obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesega, peavad seda mõistma kinnisideed ja sundmõtted on väljaspool tema kontrolli. OCD-ga inimene võib, aga ei pruugi olla teadlik, kui irratsionaalsed on tema mõtted ja teod, kuid igal juhul ei suuda ta neid ilma abita kontrollida.
Pole vaja tema üle kohut mõista ega püüda takistada tal neid rituaale läbi viimast, sest see kõik tekitaks temas ainult suuremat pinget ja kaevaks veelgi sügavama haava. Te ei saa veenda inimest teatud viisil mõtlema või tegutsema, peate teda tervitama kannatlikkuse ja kiindumusega.
Samuti on oluline mitte saada osaks tema rituaalidest . Meie toetus peab olema osa nende igapäevaelust, seda ei tohi varjata ning me ei tohi lasta passiivsel suhtlemisel mõistmisest ja aktsepteerimisest mööda hiilida. On autoreid, kes soovitavad arutada neid piire OCD all kannatava inimesega järgmisel viisil: Kuna ma armastan sind, keeldun ma osalemast selles käitumises, mis sulle haiget teeb; Ma tean, et see on sinu jaoks raske ja ajab sind närvi, aga parem on, kui ma seda rituaali sinu eest läbi ei viiks; Arst käskis mul seda mitte teha ja ta teab, mis on parim, seega otsustasime teda usaldada.
Lõpuks ei saa me teha järeldust rõhutamata, kui oluline on otsida OCD ravis kogenud spetsialistidelt psühholoogilist ja psühhiaatrilist abi. Nii kannatanu kui ka teda ümbritsevad inimesed vajavad spetsialiseerunud spetsialistide tuge mis aitavad neil olukorda paremini hallata ja päevast päeva kooselu parandada.
