Kas on kohane alati tõtt rääkida? Kas me tõesti väärtustame inimeste siirust? Millal me räägime siiralt ja millal teeme seda siiralt? 'Siiratapu' all peame silmas tõe rääkimist ilma igasuguse ettevaatusega, ilma piiranguteta, arvestamata sellega, mida teine tunneb või soovib. Teisisõnu võib ilma intelligentsuseta rakendatud siirus tekitada tarbetut kahju.
Ideaalne oleks kasutada tõde abistamiseks ja siirust ehitamiseks, kuid mitte kunagi teiste lõhkumiseks või hävitamiseks. Peame arvestama, et tõde on väga võimas relv, millest ei tohi puududa empaatia ja sotsiaalne intelligentsus .
Teisest küljest, kui me teeme siirast tapmist, siis võib-olla me ei valeta, vaid pigem edastame tõde, kuid kui teeme seda teistega arvestamata või ainult väljaelamiseks, ei tee me head isegi siis, kui oleme tõtt rääkinud nii, nagu oleks soovitav. Me lihtsalt väljendame objektiivset tegelikkust, mis teeb haiget ebasobivatel aegadel.
Nii et selleks, et mitte haiget teha, peate valetama? Seletus pole nii lihtne kui tõe rääkimine või valetamine; mõnikord on tõde kasutu või võib olukorra isegi hullemaks muuta. Parim asi on suhtlemine mida tahame tundlikult öelda õige hetke ja konteksti leidmine või selle otsimine
Mis juhtub meie ajuga, kui see valetab?
A stuudio ajakirjas avaldatud Looduse neuroteadus tõestas seda mandelkeha lamamisel harjub ajupiirkond, mis selle toimingu sooritamisel aktiveerub. See tähendab, et see kaotab tundlikkuse selle toimingu kordamise suhtes.
Kokkuvõtteks võib öelda, et valetades paneme oma aju lõdvestama ja harjume tõtt rääkimata. Meie ülesanne pole aga seda teha valetama vaid õppida tõde valima ja edasi andma. Meie sotsiaalsed suhted ei kesta kaua, kui me ei pane oma suhtlusele filtreid, hoolimata sellest, kas edastatav sõnum põhineb reaalsusel või mitte.
Nagu nägime, ei anna siiras tapmine meile paremaid oskusi, ei tõsta meie enesehinnangut ega aita meil parandada sotsiaalseid suhteid. Meid aitab hoopis tundlikkus: teatud tõdesid tuleb edasi anda sulelise õrnusega, teisi tuleb säilitada hetkeni, teisi ei tohi kunagi jagada, kuna need pole põhilised ja teistega tuleb kasutada järkjärgulist suhtlust, et inimesel oleks aega neid omastada.
Need, kes suudavad väljendada seda, mida nad tunnevad, ilma haiget tegemata, on tõelised kangelased, kes võtavad aega oma sõnade mõõtmiseks ja tagavad, et nende tegude ja keelega luuakse keskkonda ja neid ümbritsevaid inimesi paremaks.
Kas tõe rääkimine on alati siirus või siiras tapmine?
Kognitiivne uuring valetamise kohta kinnitab seda päeva jooksul räägime vähemalt ühe või kaks väikest või suurt valet
Öeldakse, et tõtt räägivad alati ainult joodikud, lapsed ja hullud. See juhtub siis, kui meie aju tsensuuri- ja inhibeerimissüsteemid lõdvestuvad, näiteks kui oleme purjus või laps. Lastel ei toimi need samamoodi nagu täiskasvanutel, kuid meie ajuvõime ja ühiskond treenivad meid tõde varjama või sellega manipuleerima, et selle mõju kontrollida.
Domineerima ei peaks mitte niivõrd 100% siirus olemine, vaid pigem mitte kunagi öelda vastupidist sellele, mida me arvame.
Need, kellel on head sotsiaalsed oskused, teavad, kuidas olla siirad, kuid ilma haiget tegemata. Asi ei ole valetamises, vaid teabe õiges edastamises. Asi pole selles, et olla kõige suurem siiras vaid see, kes kõige paremini tõde edastab. Parim on jääda endale truuks, unustamata valu, mida võime teistele põhjustada. Arukalt ja hea kavatsusega edasi antud tõde on alati viljakas.
