
Kärbeste isand See on Briti kirjaniku William Goldingu tuntuim teos. 1954. aastal ilmunud see ei saavutanud kohe suurt edu, vaid pidi ootama sõjajärgse perioodini, et muutuda inglise kirjanduse klassikaks. Seda mängiti kinodes kahel korral 1963. ja 1990. aastal.
See on inimloomuse allegooria milles iga tegelane esindab inimkäitumise olulist tunnust; Kärbeste isand uurib seltskonna loomist, mille rajas õhku lasterühm. Kuidas sellises kontekstis rolle jaotatakse? Kuidas valitakse juht?
Süžee algab lapsi täis lennuki allakukkumisest kõrbesaare lähedal . Seal peavad ellujääjad organiseeruma, et ellu jääda ja püüdma saada päästetud. Kaugele saarele, kus pole reegleid ja kus elab lapsed tekib uus ühiskond. Ei Kärbeste isand avastame, kuidas kurjus võib tekkida igas inimeses olenemata vanusest.
Inimesed ei osutu kunagi täpselt selleks, kelleks nad arvavad
-Kärbeste isand-
Lapsed räägivad Kärbeste isand juht ja allegooria
Teose pealkiri on osaliselt allegooriline ja viitab Beltsebulile ehk kurjusele. Kurjuse kujund on romaanis esindatud kuldi peas, mille lapsed oda otsa asetavad; sama lagunemisseisundis on ümbritsetud kärbsega.
Saabus saarele lapsed tulevad kokku lootusega võimalikult kiiresti ellu jääda ja päästetud, näidates inimesele omast sotsiaalsust. Võib-olla tingitud ühiskonnast, kus nad üles kasvasid, võib-olla hirmu või ellujäämisinstinkti tõttu otsustavad lapsed valida juhi. See roll on demokraatlikult määratud Ralphile, kes vaatamata sellele, et ta pole enam laps, on intelligentne ta on kõige väledam ja tugevam ning tekitab teistes usaldust.

Mis paistis võimalusena vaidlustada täiskasvanud ja tõestamine, et lapsed võivad olla õiglasemad ja ratsionaalsemad, on tõeline katastroof. Alates juhi valimisest levib rivaalitsemise tunne ja sealt edasi vihkamine, mis toob kaasa traagilise ja kontrolli alt väljunud olukorra. Ilma täiskasvanuteta ja ilma seadusteta otsustavad nemad:
Lapsed loos loovad hierarhia, korra, mis on inspireeritud maailmast, kust nad tulevad, kuid mis lõpuks laguneb ja radikaliseerub. Hirmuga silmitsi seistes ei vaja nad mitte ratsionaalset juhti, vaid tugevat, kes tagab neile rahu ja toidu.
Mis me oleme? Inimesed? Loomad? Metslased?
- Kärbeste isand -

Kurjuse olemus ne Kärbeste isand
Kärbeste isand on mõeldud solvamiseks Rousseau kes väitis, et inimesed oma loomulikus olekus on head ega tunne kurja ja et ühiskond on see, mis rikub teda ja viib ta kurjusele. Goldingi romaanis juhtub täpselt vastupidi: lapsed on vabad ja täiesti loomulikus olekus, kuid reegleid dikteeriva ühiskonna puudumisel lasevad nad end oma halvast olemusest kaasa tõmmata, käitudes täiesti irratsionaalselt.
Mündi teist poolt esindab Hobbes, kes väidab, et ühiskond reguleerib kurjust panna meid käituma ratsionaalsete olenditena. Goldingu tööd võib sellele rindele positsioneerida, vaatamata katsele juhti valida ja seltskonda luua, tunnevad lapsed end saarel nii vabalt, et otsustavad enam kellelegi mitte alluda.
Näeme, et alguses püütakse jäljendada neile tuttava täiskasvanute maailma käitumist. Nad leiavad kesta, mis muutub sümboliks demokraatlik teistele sõna andma; nad organiseerivad end nii, et tuld põleks, et toitu hankida ja tööd teha. Peagi aga variseb see utoopiline demokraatia kokku.
Mõned lapsed näevad saart kui unistuste paika, kus pole vanemaid ega õpetajaid... Miks siis kellelegi kuuletuda? Miks käituda vastavalt reeglitele? Juhtidel on ülioluline roll ja lapsed peavad otsustama, kummal poolel nad on kuni sõda puhkeb.
Kuulujutt, et saarel elab metsaline, paneb lapsed kartma ja valima tugevaima; teised tunnevad vabadust anda vabad käed oma metsikumatele instinktidele. Nii muutub algselt paradiislik saar lõpuks autentseks kohutav koht hävingust.
Meie saarel saame lõbutseda seni, kuni täiskasvanud meile järele tulevad
- Kärbeste isand -
Kärbeste isand peegeldused
Kärbeste isand asi pole ainult inimloomuses või süütuse kaotamises aga ka ühiskonnakorraldusest. Need lapsed loovad omal moel mittemillestki uue organiseeritud hierarhia rollidega, mis meenutavad meile tegelikku maailma.
Nad jagunevad fraktsioonideks nagu täiskasvanudki poliitika nad seisavad silmitsi sõjaga ja loobuvad ratsionaalsusest. Nad ei premeeri intelligentsust, nad ei otsi juhti, kes järgib mõistust, vaid pigem tugevat, kes kaitseb neid nende hirmude eest.
Kõik see tuletab meile meelde maailma sellisena, nagu me seda tunneme, pannes meid mõtisklema demokraatia toimimise ja tähenduse üle . Pidades seda maailmaks, kus kõigil on oma hääl, utoopiaks, mille on algselt planeerinud lapsed ja mille nad ise hävitavad.
Nad peavad mõistma, et hirm ei saa teha rohkem haiget kui unistus
- Kärbeste isand -

 
             
             
             
             
             
             
             
             
						   
						   
						   
						   
						   
						   
						  