Nagu kõigis asjades elus, pole kindlaid kategooriaid ega absoluutseid määratlusi. Sama juhtub uhkusega, mida saab hästi või halvasti kasutada. Psühholoogias on defineeritud kahte tüüpi uhkust: positiivne ja negatiivne . Positiivset uhkust nimetatakse enesehinnanguks, negatiivset uhkust aga uhkuseks.
Esimene on vajalik, et tunda end turvaliselt ja elada tasakaalustatud elu, hinnata ennast õigesti, leida oma koht maailmas ja olla selle üle uhke; see kõik on täiesti tervislik. Teine uhkus, see, mis meid distantseerib ja maailmast kõrgemale asetab, on suurim konfliktide tekitaja ja suudab meie elu nendega küllastada.
Uhkuse negatiivset külge defineeritakse kui ülemäärast enesehinnangut ja oma teenete hindamist, seetõttu peab subjekt end teistest paremaks. Seda tüüpi uhkus takistab meil oma vigu tunnistamast ja neid heastamast ning muudab alandlikkuse puudumise ilmseks.
Alandlikkus, uhkuse vastand, võimaldab meil omaks võtta avatud, paindliku ja vastuvõtliku hoiaku, et õppida kõike, mida me veel ei tea. Uhked inimesed väljendavad oma vaimset tüdimust ego ebaproportsionaalselt kaebavad üksikisikute üle oma riigi ajastu olukorra üle jne. See sunnib neid paratamatult ühest konfliktist teise hüppama.
Kui uhkust ei vähendata, on see meie suurim karistus
(Dante Alighieri)
Kui uhkusest saab ülbus
Mõiste superbia tuleneb samanimelisest ladinakeelsest sõnast
Uhkus, mis paneb meid tundma end üleolevana iga kord, kui me end kellegagi võrdleme, tähistab alaväärsuskompleksi. Siit tulebki ülbus, millega tahame tõestada, et meil on alati õigus. Kasutame ka edevust, uhkeldades oma teenete, vooruste ja omadega õnnestumisi .
Need inimesed võivad olla ideoloogiliselt väga sallimatud, klammerduvad ühele positsioonile ja takistavad igasugust välist panust . Nende vastuvõtuvõime on väga madal ning nad näitavad üles tugevat vastupanu andestuse palumisele ja muutustele: nad ei mõtle muutustele üldse, sest usuvad, et teevad juba kõike suurepäraselt.
Nad näitavad karastust ja emotsionaalset distantsi ning tõenäoliselt ei unusta solvumist. Need omadused piiravad nende inimestevahelisi suhteid.
Uhkus ei lasku kunagi vabatahtlikult oma kõrgelt pjedestaalilt, kuid varem või hiljem kukub see sellelt alla.
(Francisco de Quevedo)
Ausus võita meie uhkus
Ausus võib alguses olla väga valus, kuid sellest saab kiiresti vabanemise allikas. See võimaldab meil silmitsi seista tõde selle kohta, kes me oleme ja kuidas me suhestume oma sisemaailmaga. Nii alustame teed, mis viib meid meie emotsionaalse heaolu poole; selle vooruse kasvatamisel on palju ravitoimeid.
Esiteks väheneb hirm enda tundmise ja oma tumeda poolega silmitsi seista. Samuti ei lase see meil jätkata maski kandmist, millega teistele meeldida ning meie sotsiaal- ja töökeskkond aktsepteerida. See omadus takistab meil ka oma emotsionaalseid konflikte vaiba alla pühkimast.
Ausus annab meile jõudu endas kahtluse alla seada, tuvastades vale ja valed, mis meid seestpoolt kiusatustena ähvardavad. Kui ausus integreerub meie olemusse, kaob meie uhkus, kuna me ei pea enam mängima rolle, et anda endast pilt, mis ei vasta tegelikkusele.
Ausus on tarkuseraamatu esimene peatükk.
(Thomas Jefferson)
